Tutvustus

Ajalugu


Eestis ulatuvad rauasulatamisjäljed 1. sajandisse eKr. Kohalik tooraine oli soomaak, mida saadi turba põletamisel. Kindlasti oli sepistamine levinud varemgi, kui kohalikku toorainet veel ei olnud. Põhiline sepa toodang oli talu majapidamises vaja läinud tööriistad. Tehti ka relvi (mõõku, oda- ja nooleotsi) ja ehteid.

Sepale on folklooris ja mütoloogias sageli omistatud üleloomulikke võimeid (Ilmarinen, Kalevipoeg (eepos), Thori vasar). Sepas on nähtud nõiaga sarnanevat inimest.

Kuni 20. sajandi alguseni oli sepa amet Eestis üsna levinud. Tehti isegi aurukatlaid ja viljapeksumasinaid. Lõuna-Eestis olid levinud külasepad, Lääne-Eesti saartel aga talu sepikojad.

Kuigi tööstuslik metalli töötlemine on hõivanud varem seppadele kuulunud töövaldkonna, ei ole sepistamine siiski välja surnud. Sepad on end kohandanud nende uute oludega ja leidnud oma niši. Selleks nišiks on käsitöö, mida suurtööstused ei tee. Nii teevad sepad tänapäeval peamiselt suveniire, sepis-kunsti, kuid ka ehituses vaja minevaid rauddetaile.

-https://et.wikipedia.org/wiki/Sepp


Sepast


Image may contain: 1 person

Mulgisepikoda ehk FIE Tõnis Salong on tegelenud metallitöödega üle 15 aasta.

Mitmekülgsed tellimused, väljakutsed ning pikaaegne kogemus on lubanud sepal enda oskusi lihvida ja täiustada.

Tegeleme nii ornamentaalsete kui ka funktsionaalsete esemete/seadmete sepistamise ja ehitamisega: Aiad, väravad, piirded, varikatused, noad, relvad, turvised, kaminatarvikud ja palju muud.